Enesekindlusest

Viimaseaja vestlused ja lugemused on pannud mind mõtisklema laste enesekindluse teemadel. Millest tuleb see, et mõni julgeb enda soovide ja vajaduste eest seista kindlameelselt, kuid mõni varjub ja häbeneb ka leiba küsida, kuigi on nälg? Kas meie lapsevanemana saame midagi ära teha, et anda lapsele kaasa oskused ja julguse enda eest seista? Usun, et lepite, enesekindlus ei ole kaasa sündinud isiksuse omadus ja selle arendamisel on lapsevanemal oluline roll.

Väikesed lapsed on ülimalt uudishimulikud ja küsivad filtriteta otse, ilma häbi tundmata kõike. Kindlasti oled tundnud piinlikust, kui su laps küsib külla tulnud tädi või vanaema käest, mis ta seekord kingituseks tõi? Või: Kas sa kommi ka tõid? Kui laps on ühekorra küsinud jäätist enne magama minekut, siis justkui peaksid kõik osapooled leppima eitava vastusega vastu puiklemata. Mulle tundub, et püüdes lapsele õpetada taktitunnet, kipume sageli hoopis lapse küsimise julgust ja enesekindlust alla suruma. Kas ebaviisakas on midagi soovida ja uurida, kas keegi teine on valmis mu soovi täitumisse panustama? Või on ebaviisakas küsida selle pärast, et teine võib jääda ebamugavasse olukorda oskamata viisakalt anda vastust, mis on kooskõlas tema võimaluste/soovidega? Lapsed oma uudishimust ja sisemisest tugevast soovist, julgevad sageli meie vastuseid panna kahtluse alla, püüdes leida võimalust saadud vastust muuta. Kas korrigeerima peaks küsijat ja panema piiri tema julgusele pürgida oma soovide täitumisele? Või oleks lapsele olulisem näha, kuidas rahumeelselt ja kindlameelselt oma vastusele kindlaks jääda?

Analüüsides oma automaatseid reaktsioone nii laste omavaheliste tülide lahendamisel kui ka võimuvõitlusteni kulmineeruvaid tülisi ema/isaga annab võimaluse järgmise tüli läbimõeldult lahendada. Iga vestlus, vaidlus ja tüli lapsega on suurepärane koht lapsele näidata, kuidas erimeelsuste korral käituda. Kui me surume oma mõtted lapsele jõuga peale, siis võtab ta selle käitumise ellu kaasa. See käitumismuster saab suure tõenäosusega tema pärisosaks, kas siis jõulise ründajana või allasurutud allujana.

Soovin teiega jagada ühte lõiku Laura Baldini raamatust Uue aja õpetaja – Maria Montessori. Luigi teadis, mis asi on „särk“. Seda oli talle tihti selga tõmmatud. Iga kord, kui ta püüdis end hoopide eest kaitsta. Hullusärk oli võrreldes piinatooliga süütu asi. Ainuüksi sellele mõeldes värises Luigi üle terve keha. Ta ei tahtnud enam kunagi seal kinniseotuna istuda. Aga mida ta sai selle ärahoidmiseks teha? Süüa maitsetut putru, isegi kui ta sai sellest kõhukrambid ja oleks tahtnud kleepuva löga välja oksendada? Vastupanuta lahti riietuda, kui oli „vannipäev“, ja lasta end ilma virisemata jääkülma veega üle valada? Tundide viisi vaikselt voodil istuma, isegi kui üle lae ronis paks ämblik? Mitte akna poole vaadata, isegi kui väljast kostis hääli ja helisid, mis andsid tunnistuse elust? Luigi tahtis teha kõike, tõepoolest kõike, et mitte kunagi enam piinakambrisse sattuda.

Jah, see lõik kirjeldab hullumajas oleva lapse olukorda aastal 1890. Kuid, kas pole mitte iga lapse vastuhaku taga lapse tungiv soov/vajadus anda märku, et ta vajab abi. See võib olla mõni puudu olev oskus (ka emotsioonidega toimetulek on oskus ja selle oskuse omandamine võtab oluliselt kauem aega kui mõni teine oskus); arusaam või teadmine, miks miski asi on nii ja teine asi naa; või ka lihtsalt suutmatus leppida teatud olukordadega.

Emotsioonid on osa meie elust – nad tulevad, löövad tantsu ja lähevad. Mõni emotsioon tekitab mõnusa tunde ja me soovime selles tundes kauem tantsida. Mõni aga ebameeldivam ja me tahaks sellest kiirelt vabaneda… kuid ikka ja jälle kipub see sama emotsioon tagasi tulema ning hakkab hinge närima. Sageli peame väliseid tegureid millekski, mis meile neid emotsioone tekitavad. Lapsed kaklevad omavahel ja seepärast mina ärritun. Ma ütlen lastele kuidas peab käituma, aga nad ei kuula. Ütlen kolm korda rahulikult ja keegi ei kuula, neljas kord valan eelnevalt alla surutud emotsioonid mööda tuba teiste peale trampima. Laps küsib teise käest mänguasja viisakalt, kuid talle öeldakse „EI ANNA“, seepeale laps näpistab/hammustab või kisub mänguasja käest. Kas oled vahel jälginud, mitu korda sina ise jaksad rahulikult rääkides oma soovidele/vajadustele kindlaks jääda? Sa palud lapsel enda järgi asjad ära panna. Laps ei ole nõus ja läheb teist tegevust tegema. Mitu korda sa viisakalt püüad läheneda? Mitmendal korral sa väsid viisakast püüdlusest laps koostööle saada ja kuidas sa reageerid? Kas käratad? Püüad ära osta? Loobud ja teed ise? Nüüd vaatle, kuidas sinu laps sarnastes olukordades käitub kui ta püüab oma piiri teise lapsega koos olles seada. Kas märkad sarnasusi? Vaatleme korraks veel ühte väga tüüpilist käitumist lastel. Kaks last jagelevad ühe mänguasja pärast. Mõlemad väidavad, et nemad võtsid selle esimesena ja neil on eelisõigus sellega mängida. Üks saab tugevama „õigusega“ asja enda kätte, teine nutab, sest sai haiget ja on pettunud. Sina kõrval seisjana tunned, et „nõrgemale“ tehti liiga ja sekkud. Püüad viisakalt sõnadega mänguasi enda valdusesse saada, et olukorrale lahendus leida. Laps ei anna mänguasja käest. Mitu korda sa viisakalt küsid ja kuidas püüad lapse koostööle saada?

Kindlasti ei ole kogu see asi nii must-valge ja sellel teemal on oluliselt rohkem tahke. Iga inimene on erinev ja iga situatsiooni tuleb vaadelda/analüüsida eraldi. Mu soov on lihtsalt julgustada teid vaatlema järgmist keerulist olukorda elus kui olulist õppetükki, mida läbida, et laps saaks elurajal julgelt ja enesekindlalt kulgeda.