
Montessori on midagi enamat kui üks pedagoogika suundadest. Maria Montessori ei leiutanud tegelikult ju uut haridussuunda, ta pani kirja aastate jooksul tehtud vaatluste tulemused. Ta märkas, et igas lapses on olemas sisemine teadmine, mida ta enesearenguks just sellel hetkel vajab. Ta avastas, et kui pakkuda lastele keskkond, kus on just neile vajalikud vahendid kättesaadavad, siis säilib laste teadmistejanu ning areng toimub loomulikul viisil. Vastavalt vaatluste tulemustele töötas Maria Montessori välja vahendid, mis toetavad lapse iseseisvat arengut. Ta pani kirja tähelepanekud, kuidas täiskasvanu saab seda parimal viisil toetada – olles seejuures keskkonna looja ning ruumi hoidja.
M. Montessori poolt kirja pandut lugedes, saavad minu jaoks ka keerulisemad olukorrad selgema pildi ning kõiki osapooli austava lahenduse. Seetõttu järgime ka Metsapõnnid õuehoius just Montessori põhimõtteid. Meie juures saavad lapsed tegutseda iseseisvalt (osaleda igapäevaelu tegevustes, segamatult tegutseda oma vabalt valitud tegevusega jne). Meil ei ole ajaliselt paika pandud muusika ja kunsti „tunde“ – Need toimuvad spontaanselt kui lastel selle vastu huvi on. Tegeledes kuni 6 aastaste lastega – kasutame päriselul põhinevaid tegevusi, laule ja lugusid. Minu jaoks on Montessori eelkõige elustiil – mis toetab lapse iseseisvumist ja tugineb sügaval austusel lapse vastu. Eakohased valikuvõimalused annavad lapsele enesekindluse ning märguande, et ta on täisväärtuslik ühiskonna liige, tema arvamus loeb. Väikeses grupis on võimalik tagada individuaalne lähenemine igale lapsele. Alati ei ole see võibolla kõige mugavam täiskasvanule, kuid teades, mille jaoks on see vajalik ja mis on laiem eesmärk… siis on lihtsam oma mugavustsoonist välja astuda ning fookust hoida sellel rajal.
Selleks, et luua lastele õuekeskkond just selliseks, et ka siin saaks laps leida omale tegevuse, mis toetab tema sisemist arenguvajadust ning olla iseseisev, käis meid nõustamas Margarita Raaliste (AMI 0-3 vanuserühma juhendaja, Via Freedom asutaja). Ta jagas meile väärtuslike mõtteid, mida hoovis muuta, mida juurde luua ja kuidas erinevatele teemadele läheneda. Kui 3-6 vanuserühmas on igapäevaelu harjutuste juures olulisel kohal heade kommete harjutamised, siis 0-3 vanuserühmas töötab kõik eeskuju baasil. Elementaarne, kuid teatud situatsioonides tundub see ülikeeruline.
Hakkasin mõtlema, kui palju me lapsed näevad ja kuulevad pealt kuidas me kelleltki abi palume? Kui palju nad näevad meid konfliktsituatsioone tegelikult lahendamas? Viimast võibolla sagedamini, sest ka täiskasvanu ja lapse vahel tekkinud erimeelsuste lahendamine käib selle alla.
Jagan teiega oma hiljutist taipamist. Kujutage ette situatsiooni: Hakkad lapsi riidesse panema, neid on korraga esikus kolm, kes vajavad su abi. Neljas hõikab teises toas, et vajab potitamisel abi. Selleks, et vältida suuremat koristustööd tõttad appi muidugi potile vajajale. Samas kõlab esikust kriiskavad laused „EI SAAAA!“, „AITAAAAA!!!“ vms. Teatad, et tuled kohe appi kui oled lõpetanud. Kriiskavad appi hõiked jätkuvad. Ka kodus ühe/kahe lapsega tuleb selliseid olukordi ilmselt ette? Palju proovitud manitsused „Palun oodake kuni ma tulen!“ „ Palun ärge kisage!“, „Palun viisakamalt!“ – no ei tööta. Proovid lastega mängida viisakuse mängu… lapsed vaatavad trotslike nägudega otsa ja kaob igasugune isu riidesse panna. Hingad, kasutad emotsioonide vabastamist, kõike mida oskad, et mitte üle reageerida, kuid kriiskavad helid koridorist ei vaibu. Mida küll Maria Montessori sellistes oludes teeks? Kuidas luua see eeskuju abi palumisel? Ja siis tekkis mõte. Hakkasin paluma lastelt abi enda riietamisel ja õueriiete ära võtmisel. „Kati, palun aita mul müts peast ära! Aitäh Kati!“ „Juhan, palun aita mul jope lukk lahti teha! Aitäh sulle!“ „Siim, palun aita mulle kindad kätte! Aitäh sulle Siim!“ jne. Kaks päeva hiljem tulid lapsed minu juurde ja palusid riietumisel abi viisakate sõnadega ning seda täiesti rahulikul toonil! Kriiskavaid appi hõikeid jääb iga päevaga vähemaks.
Järk-järgult täiendame, loome ja kasvame – ikka just kohal käivate laste arenguvajadusi silmas pidades.

